Ausalt… kui mõelda söömishäirete peale, siis see ei ole teema, mida naljalt söögilauas tõstatada. Aga samas miks mitte?
Väike pakkumine. Sest selle kohta ei oska keegi midagi öelda? Samas saame kõik aru, et need ei ole lihtsalt “probleemid teismeliste tüdrukute seas”, ega “dieediga veidi liialdamine”. Söömishäired on päris.
Proovime aru saada müütidest ja tegelikest faktidest, mis söömishäirete ümber keerlevad – sest valearusaamad ei tee kellelegi head.
Müüt nr 1: “Söömishäired on lihtsalt tähelepanuvajadus.”
Tõde: Enamik inimesi, kellel on söömishäire, püüavad seda hoopis varjata.
Söömishäired ei karju “vaata mind!” – nad räägivad sosinal ja väga veenvalt. Ja tihti ainult mõtetes, nii et väljastpoolt ei pruugi midagi näha. Sellega kokku puutunud kinnitavad suure tõenäosusega teistele, et kõik on “korras”.
Ükskõik, kas see on pidev toidukoguste kontrollimine, kompulsiivne treenimine või emotsioonide reguleerimine toiduga– see on toimetulekumehhanism, mitte tähelepanuvajadus. Ja keegi ei vali seda meelega.
Müüt nr 2: “See on vanemate süü.”
Tõde: Ei ole. Punkt.
Vanemad ei põhjusta söömishäireid. Jah, keskkond mängib rolli. Jah, traumad ja suhted loevad. Aga see ei ole ühe inimese süü.
Uuringud näitavad, et toetavad peresuhted mängivad taastumisel väga olulist rolli. Kui sa oled vanem ja seda loed, siis tea – sa ei ole üksi. Ja sa ei pea kõike üksi kandma.
Müüt nr 3: “Söömishäired on lihtsalt kehakaalu probleem.”
Tõde: See pole peaaegu üldse toiduga seotud.
Söömine võib olla sümptom. Aga selle all on miljon asja veel: kontrolli vajadus, enesevihkamine, ärevus, perfektsionism jne. Mõnikord lihtsalt… tühjus.
Nii et kui keegi ütleb: “Aga sa ju sööd!”, siis see ei tähenda, et kõik on korras.
Ja vastupidi – isegi kui keegi kaalub “normaalselt” või “palju”, ei tähenda see, et neil ei võiks olla söömishäiret.
Müüt nr 4: “Söömishäired on ainult tüdrukutel.”
Tõde: Ligikaudu 1 neljast söömishäirega inimesest on meessoost.
Kujuta ette – söömishäire, aga pluss veel häbi, sest “see pole meeste teema”. Meestel diagnoositakse söömishäireid sageli hiljem, sest nad ei oska või ei julge abi küsida. Aga häired ei hooli soost. Keegi pole immuunne.(Ka mitte inimesed, kes käivad jõusaalis ja postitavad valgujookidest story’sid. Just saying.)
Müüt nr 5: “Kui keegi sööb liiga palju, on ta lihtsalt nõrk.”
Tõde: Söömine ei ole moraalne kategooria.
Süüa rohkem kui vaja pole patune, ei ole “vale”. Kui see juhtub pidevalt ja tundub kontrollimatu – võib-olla on sellel põhjus. Stress, trauma, emotsioonid, dopamiininälg (jah, see on asi). Ülesöömine ei ole nõrkuse märk. See on märk, et midagi vajab tähelepanu.
Müüt nr 6: “Sellest ei saagi kunagi välja.”
Tõde: Täielik taastumine on võimalik. Päriselt ka.
Jah, taastumine võib olla segane. Tagasilöögid tulevad. Mõnikord tundub, et lähed kaks sammu edasi ja kolm tagasi. Aga see ei tähenda, et sa ei liigu. Ja ei, taastumine ei tähenda “lihtsalt normaalselt sööma hakkamist”. See tähendab:
👉 oskust ennast kuulata
👉 piitsa asemel hellust pakkuda
👉 vaikselt jälle oma keha usaldada
Viimane müüt: “See on lihtsalt faas. Küll ta üle läheb.”
Tõde: Ei ole “faas”. See on haigus.
Söömishäired ei kao lihtsalt ära, kui neid ignoreerida. Vastupidi – nad juurduvad. Mida varem keegi abi saab, seda parem. Seega kui sa loed seda ja mõtled “äkki minul on midagi valesti” – palun: ära oota, et oleks halvem. Otsi tuge nüüd.
Kokkuvõtteks:
Söömishäired ei näe alati välja nii, nagu filmides. Nad ei küsi luba ning nad ei ilmuta end alati kaalunumbrina. Aga nad mõjutavad tuhandeid inimesi. Ja neist on võimalik taastuda. Fakt.
Kas sa oled keegi, kes vajab tuge? Või keegi, kes soovib mõista?
Igal juhul – teadmine, mitte hukkamõistmine, viib edasi!
