Söömishäire ei ole ainult „tahtlik nälgimine“ või „lihtsalt ülesöömine“. See on seotud sügavamate emotsioonide, stressi, kontrolli, erinevate tunnete ning kehapildiga. Sageli on see viis, kuidas inimene püüab millegi palju suuremaga toime tulla — ärevuse, üksilduse, eneseusu, ebakindluse või tundega, et elu on käest libisemas. Toit võib saada ainukeseks asjaks, mida inimene tunneb, et suudab kontrollida… või mille üle tal kontroll puudub.
Statistika järgi kogeb elu jooksul söömishäiretele omaseid mõtte-ja käitumismustreid umbes 9% kogu maailma elanikkonnast. Eestis on neid arve raskem kätte saada, kuid kohalike spetsialistide hinnangul jäävad need tuhandetesse — paljudel juhtudel aga jäävad nad märkamatuks või jõutakse abi juurde alles väga hilises faasis.
Söömishäirete eri näod
Anoreksia: see ei ole ainult „soov olla peenike“. Sageli on seal taga tugev hirm ebaõnnestuda, soov olla „piisavalt hea“ ning aktsepteeritud. See on vaikne, kalkuleeritud enda vähendamine ning kõige pisendamine — kuni ühel hetkel keha enam ei jaksa.
Buliimia: väliselt võib kõik tunduda korras, kuid inimese sees toimub pidev võitlus. Süüakse, sest vajatakse lohutust. Seejärel karistatakse end, sest tuntakse süüd. Igapäevane lubaduste andmine, et rohkem seda ei juhtu…kuni järgmise korrani. Tsükkel, mis väsitab nii keha kui vaimu.
Liigsöömishäire: söömine muutub emotsionaalseks varjupaigaks. Hetkeks kaovad ärevus ning tühjusetunnne, kuid hiljem ilmuva häbi tõttu ei räägita sellest kellelegi.
Ortoreksia: algab siirast soovist ning mõttest — „tahan tervislikumalt toituda“ ning ühel hetkel muutub see kinnisideeks. Menüüst kaovad järk-järgult erinevad toidud, sõpradega söömine muutub stressirohkeks ning elu keerleb ainult toitumisreeglite ümber.
Kuidas see igapäevases elus välja näeb?
Vahel on see lihtsalt vaikus. Ükskõiksus. Mitte sellepärast, et ei hooli, vaid kõike tundub liiga palju. Ka toitu ja söömist.
Mõnikord tähendab see kümne minuti kaupa külmkapi ees seismist ja lõpuks ikkagi mitte midagi võtmist. Või pikka, pealtnäha süütut trenni, mis tegelikult on kompensatsioon „selle ühe tüki šokolaadi eest“. Või väsimust, sest aju on justkui udus ning kehas ei ole piisavalt energiat..
Miks sellest rohkem rääkida?
Sest häired kasvavad vaikuses. Häbi, saladused ja väärarusaamad on nagu kompost, kus söömishäired vohavad. Kui me räägime — ausalt ja ilma hinnanguteta — siis me murendame stigmat.
Inimesed ei pea väliselt haiged paistma, et neil oleks abi vaja. Söömishäire ei tunne suurust, sugu, vanust ega kehakaalu. See võib olla naeratava näo taga, tubli töötaja või koolilapse sees.
Mõned mõtted kaasa:
- “Sa näed nii terve välja” ei ole kompliment, kui keegi tegelikult võitleb iga ampsuga.
- Paranemine ei tähenda ainult kaalus juurde võtmist või vähem söömist. See tähendab turvatunde leidmist enda kehas.
- Toit ei tohiks olla vaenlane ega karistus. See on hoolivus. Ellujäämine. Armastus enda vastu.
Ja lõpuks — kui sa seda loed ja mõtled, et see kõlab kuidagi tuttavalt…
Siis tea, et sa ei ole üksi. Ja sa ei ole katki. Sul ei pea olema „piisavalt hull“ olukord, et abi otsida. Rääkimine on tegutsemine. Iga samm loeb.
Ja jah — paranemine on võimalik. Mitte sirgjooneline, mitte lihtne, aga kindlasti võimalik.
