Kui sa oled kunagi mõelnud, et “peaks midagi oma kehaga ette võtma” või “puhkuseks alla võtma”, siis usu – sa ei ole üksi. Meid on üles kasvatatud mõttega, et kui mu keha oleks väiksem, siis ma oleks õnnelikum, ilusam, tervem. Seda mõtteviisi kutsutakse dieedikultuuriks.
Dieedikultuur on uskumus, et kõhn keha = hea keha. See kannab endas sõnumit, et kui sa lihtsalt rohkem pingutaksid (loe: loeks kaloreid, väldiks šokolaadi ja käiks trennis), siis sa teeksid “õigesti” ja oleksid ühiskonnas rohkem aktsepteeritud.
Uuringud näitavad, et 98% inimestest võtavad kaotatud kilod paari aastaga tagasi. Ja üle poole võtavad rohkemgi, kui alguses kaotasid [1]. Miks? Sest meie kehad ei ole loodud elama pidevates piirangutes. Dieet ei õpeta sind sööma – see õpetab sind toitu piirama ja oma kehasse kriitilisemalt suhtuma.
Kui dieedid päriselt töötaksid, siis miks me neid pidevalt uuesti peame alustama?
Miks me neid siis ikkagi teeme? Sest me pole endaga rahul? Meid ümbritsevad filtritega pildid, ajakirjad, reklaamid ja uskumus, et “kui ma alla võtan, siis on elu parem”. Dieet tundub justkui lahendus kõigele. Aga tegelikult toob see endaga kaasa palju mõtteid ja tundeid, millele on hiljem raskem lahendust leida.
Meile öeldakse, et kui dieet ei tööta, siis me oleme ise süüdi ehk “pole piisavalt tahtejõudu”. Tegelikult on probleem dieedis – mitte sinus. Ja see süsteem hoiabki end just süütunde ja häbiga elus.
Sotsiaalmeedia pakub meile suurepärast illusiooni kontrollist. Hoolikalt valitud pilte ja videosid jälgides tundub, et inimesed saavutavad lühikese ajaga suuri tulemusi. Nad kaotavad kiiresti kaalu, naudivad elu ja väidavad, et tunnevad end paremini kui kunagi varem (see võibki nii olla), aga mida need postitused ei näita?
- Ärevust, kui keegi töö juures pakub kooki ja sa ei tea, kas tohid seda süüa.
- Pingeid suhetes, sest sõpradega välja minnes puudub kontroll toidus sisaldavate kalorite üle.
- Raskusi keskendumisel või magama jäämisel, sest kõht koriseb ning toiduga seotud mõtted segavad.
- Ja sageli – tugevaid isusid või suutmatust söömist lõpetada, sest keha ei saa enam nii vähese toiduga hakkama.
Dieediga kaasnevad mõttemustrite muutused
Psühholoogina näen sageli, kuidas toitumise väljakutsed ja dieedid võivad muuta inimese mõtteviisi. Algselt tundub, et tegu on lihtsalt paremate valikutega (imelise eesmärgi nimel). Sageli muutuvad mõtted üha jäigemaks ning kuna tahame saada naudingut (ehk preemiat oma käitumise eest), siis selle ebaõnnestumise korral tekivad pettumus ja enesekriitika.
- Sõin liiga “kaloririkast” pastat – kuidas ma seda võisin, miks ma pidin, oli seda nüüd vaja…
- Võtsin ühe küpsise asemel 3 – mul ei ole üldse tahtejõudu, pean selle hiljem ära kulutama, järgmise toidukorra teeb siis väiksema…
- Nautisin vanaema tehtud kringlit – homme teen pikema trenni, pärast söön siis vähem, ma poleks pidanud seda tegema
Toit ja söömine muutuvad pidevaks testiks – kas ma saan edukalt hakkama või kukun jälle läbi? See tähendab, et inimene ise hindab end selle põhjal, kas ta „pidas vastu“ või mitte. See on esimene märk piiravast mõtlemisest, mis halvemal juhul võib viia söömishäire kujunemiseni.
Väljakutsete autorid ei räägi sageli sellest, mis tegelikult toimub nende kaamera taga. Paljud nendest inimestest veedavad tunde kaloreid jälgides, väldivad sotsiaalseid olukordi, kardavad eksimusi ja elavad pidevas ärevuses, et „kaal tuleb tagasi“. Mõni kogeb söömasööste, mõni kompenseerib trenni või oksendamisega. Kuid järgmisel päeval postitatakse uus pilt ja uus tsükkel algab.
Millele veel mõelda
Keha ei unusta nälga. Liiga vähe süües läheb keha nö “säästurežiimile” ehk ainevahetus hakkab aeglustuma ja ärevus (ohtlik olukord) suurenema. Mõtlemine muutub jäigemaks, keskendumise võime väheneb, emotsioone on üha raskem reguleerida. Paljud inimesed, kes elavad pidevas „puhastumise“ ja „uue alguse“ tsüklis, tunnevad, et nad ei suuda enam toidust neutraalselt mõelda. Samuti võivad toidu ja kehaga seotud süütunne, häbi ja rahulolematus muutuda igapäevasteks kaaslasteks.
Küsi endalt, kellele sa üritad meeldida. Kas see väljakutse on sulle endale või kellelegi teisele?
Õpi kuulama oma keha. Mitte äppi, mitte challenge’i, mitte mõnda suvalist influencerit. Su keha teab, mida ta vajab.
Kui märkad, et söögist on saanud vaenlane – otsi abi. See pole nõrkus, vaid märk sellest, et sa hoolid oma vaimsest tervisest.
[1] Mann, T. et al. (2007). UCLA Review: Long-term weight loss studies
